On tõeline julgustus teada, et kui kogeme end olukordadele allajäämas, saame hüüda Jumala poole kindlana, et Ta kuuleb meid ja vastab. Kuningas Taavet väljendas sageli seda kindlust, et Jumal on tema pelgupaik, tema kaitse hädaajal - ning samamoodi on Jumal varjupaigaks ka meile. Ja kuigi me ei tea, millises olukorras Taavet selle psalmi kirjutas, on üsna tõenäoline, et see toimus keset järjekordset ähvardavat elutormi.

Nii nagu Taavet, igatseme ka meie turvatunnet. Taavet oli oma ajastu võimsamaid mehi, ometi koges ta, et temagi vajab jõudu kelleltki kõrgemalt ja suuremalt. Ta vajas “kaljut, mis oli temast palju kõrgem” (s 3), sest ta ise si suutunud oma kriisisleida enam kindlat jalgealust. 

Oma usalduse käesolevas hädas ammutas ta minevikusündmustest, mil oli kogenud Jumala ustavust. “Sest sina olid mulle varjupaigaks…” (s 4), kuulutab ta.

Keset hävitavaid elusündmusi ja torme on Jumala ustavus (ja meie isiklik kogemus sellest) alus, mis meid ainsana kindlalt läbi kannab, kinnitades ja kasvatades meie usku ja usaldust Jumala vastu.  Taavet kasutab siin selle illustreerimiseks terve rea erinevaid pilte: varjupaik, tugev torn, tugev telk, kaitse tiibade all.

Kui hüüame oma hädas Jumala poole, tasub paluda, et Tema viiks meid Kalju juurde.  Jumal, kes viib läbi palju suuremat päästeplaani, kui oskame aimata, juhib meid turvapaika oma Püha Vaimu abil.

 Taavet, olles alustanud hädahüüuga, lõpetab psalmi kiitusega.  Ühine sinagi selle tänulauluga teadmises, et meie turvalisus tuleb Kaljust, mis on igavene - Jumalalt , kes kuuleb inimese hüüdmist ning juhib turvapaika, oma tiibade varju. Jumal on kuulnud ja kuuleb iga su hüüdmist, Ta vastab su südame igatsusele, tulles veel lähemale.