Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 2:14-26
Usu ja tegude ühtsusest14Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: „Mul on usk!”, aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa?
15Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest
16ning keegi teist ütleks neile: „Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!”, aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu?
17Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.
18Aga mõni võib öelda: „Sinul on usk, aga minul on teod.” Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.
19Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.
20Kas sa suudad mõista, sa tühine inimene, et usk on ilma tegudeta surnud?
21Eks Aabraham, meie isa, mõistetud õigeks tegude järgi, kui ta oma poja Iisaki viis ohvrialtarile?
22Sa näed, et usk käis ta tegudega kaasas ja sai täiuslikuks tegude kaudu.
23Nii läks täide kirjasõna, mis ütleb: „Aabraham uskus Jumalat ja see arvati talle õiguseks ning teda hüüti Jumala sõbraks.”
24Näete siis, et inimene mõistetakse õigeks tegude järgi ja mitte ainult usust.
25Ja eks nõndasamuti mõistetud ka hoor Raahab õigeks tegude järgi, kui ta andis maakuulajaile peavarju ja saatis nad siis ära teist teed mööda?
26Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma tegudeta.
Jaakobus on juba hoiatanud kellegi eelistamise eest, tänases piiblitekstis osutab ta aga, kuidas on võimatu kedagi usklikuks pidada, kui sellel inimesel puudub valmidus tuua ohvreid, mida uskumine eeldab: “et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga..” (Mi 6:8)
On väär väita enda omavat usku, samal ajal salates usuga kaasnevat kohustust. Jaakobus toob siinkohal näiteks Aabrahami ja Raahabi, veenmaks oma juutidest lugejaid, et usuga peavad kaasnema ka vastavad teod, sest Jumal on seda alati oodanud ja tunnustanud.
Paulus ütleb, et me oleme “ armu läbi päästetud usu kaudu - ja see ei ole teist
enestest, vaid see on and Jumalalt - mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.” (Ef 2:8-9). Ka Jaakobus ei kuuluta siin mingit uut evangeeliumi, pigem suunab ta kirglikult oma lugejaid usu olemuse mõistmisele. Ta nõustub Paulusega, ja Paulus, oma kirjas Efesose kogudusele, ütleb kohe järgmiseks, et “meie oleme tema (Jumala) teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.” (Ef 2:10).
Õiged elavad usust (Rm1:17). Usk on and meie Jumalalt, kes on üle arusaamise hea ja lahke meie vastu; kes päästis meid pimedusest ning liitis oma perekonnaga. Nii peab ka meie usk oma olemuses peegeldama Jumala loomust: olles armastav, armuline, helde südamega, ohvrimeelne - vastasel juhul pole see üldse usk vaid lihtsalt mõttetu religioon.
Uskuda tähendab teenida Jumalat ja Tema riiki. Usk tähendab enese ära salgamist, et teenida hädas olevaid vendi ja õdesid kohalikul tasandil ja globaalselt; sest nad kuuluvad meiega samasse perekonda Kristuses ja see on meie perekondlik kohustus.
Milline inimene jätaks hätta oma perekonna?
Selle kommentaari autor: Katharine McPhail