Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 3:1-12
Keele talitsemisest1Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus.
2Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu.
3Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust.
4Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab.
5Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!
6Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.
7Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus,
8aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.
9Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks.
10Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!
11Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?!
12Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.
Tänapäeva maailmas järgivad vähesed hoiatust valvata oma keelt. Aina rohkem kuuleme meediast, kuidas mõjukad inimesed peavad sõnu tagasi võtma või vabandama öeldu pärast; sõnade pärast saab teise inimese isegi kohtusse kaevata.
Sõnad levivad kulutulena ja kord lendulastud sõna ei saa enam mingi väega olematuks teha - see teostab hävituse, mis enamasti on suurem kui me iial arvata oskaksime. Jaakobus hoiatabki väga karmilt: ära alahinda sellise keele mõjuvõimu, mis pole Jumalale alistatud!
Meie kõne - kas siis viha, raev, õelus, tagarääkimine, laimamine ja roppused, või rahu, ülistust, julgustust ja armastust edasi andev (Kl 3:8-16) - näitab ära mis meid tegelikult suunab: kas meie patune loomus või Jumala Vaim. Meie keel on kui tuli: kui seda valvatakse, on see õnnistuseks, valvamata olekus toob see hävituse. See, kuidas kasutame oma keelt, näitab, millises suunas oleme minemas. Jaakobuse jõuline keelekasutus kõlab kokku Pauluse karmi hoiatusega keele kurjuse kohta: “Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huulte all on maomürk. Nende suu on täis sajatamist ja kibedust…” (Rm 3:13-14)
Ka Jeesus kõneles keelest, kui kõige tüli ja pahanduse allikast: “Aga ta ütles: "Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi...kurjust, kavalust, .... pühaduseteotust, kõrkust, rumalust..." - kõik need rüvetavad inimest.” (Mk 7: 20-23)
Lisaks sellele, et keel oma olemuses toodab pigem kurja kui head, ütleb Jaakobus ka, et see on rahutu ja lisab, et seda ei suuda taltsutada ükski inimene! (s 8). Rahutus ja kärsitus on iseloomulikud deemonitele ja kurjuse maailmale. Jumala ja Tema riigile on iseloomulik aga rahu. Kontrollimata keel tahab alati midagi “lisada” - enamasti mürki, või hammustamist. Piibel kutsub üles usklikke riietuma Kristusega (Gl 3:27) ja tegema kõike Tema nimel (Kl 3:17).
Üheks abivahendiks oma keel taltsutamisel võivad olla vaikimine ja üksindus. Need on väärtuslikud vaimulikud praktikad, mis treenivad meid rohkem kuulama ning vähem rääkima (Jk 1:19). Jumal annab meile oma armu läbi Püha Vaimu juhtimise ning tarkuse, õpetades meid sõdima oma lihaliku loomusega - aga meie peame eraldama piisavalt aega, et kuulma ja tajuma hakata Püha Vaimu juhtimist. See aeg tuleb ohverdada: eraldada oma argikiirest ja jooksmisest.
Selle kommentaari autor: APÜ