See psalm on sündinud rahvuslikus kriisiolukorras, keset konflikti Iisraeli ja tema naabrite vahel, ning kõnetab väeliselt inimesi, kes on kogenud läbikukkumist. 

Salmid 1-5 avavad meile probleemi: Iisraeli armee on lahingus lüüa saanud, riik on alusteni raputatud ning avatud invasioonile, ning käes on tõelised “meeleheite ajad” (“raske põlv” s 5). Laulja on samas veendunud, et sündinu on Jumala tegu! Ja see on oluline. Usk ei ole miski, mis kirjutab edukad ettevõtmised tagasihoidlikult Jumala kontole; vaid usk oskab ka läbikukkumises  näha Jumala kätt. Jumal on kogu elu Jumal, ning kui edus nähakse Tema õnnistust, siis lüüasaamises võib näha Tema kohtumõistmist, ning Jumala rahvas küsimus on: “Mida tahab Jumal meile öelda selle  olukorra läbi?”.

Salmidest 8-10 leiame Jumala vastuse (mis ilmselt tuli prohvetliku sõnumina), mis on väga kinnitav. Võtmesõnaks on siin “minu” (s 9 ). Sa oled minu oma ja ma armastan sind. Sind noomitakse võibolla lüüasaamise läbi, kuid sa ei ole hüljatud. Palju enam - terve maailm ongi minu! Sinu vaenlased on minu kontrolli all ning viimne võit saab ka olema minu kingitus sulle.

Salmid 11-14 sõnastavadki õppetunni kõikidele: inimese jõule või inimlikule ressursile toetumine on tühine, kuid “Jumalaga me teeme vägevaid tegusid” (s 14). Samalaadse õppetunni, sai ka apostel Paulus. Viidates oma surmalähedasele kogemusele Efesose linnas, ütleb ta “Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab.” (2Kr 2:9). Jumala rahvas võib nii mõnigi kord kogeda, et nende parimad püüdlused ei viinud sihile vaid peaaegu "surma äärele" ning siis teeb ahastus kõik pimedaks. Ometi on meil Jumal, kes äratab isegi surnuid!

Seepärast vajame taas julgustust ja ka meeldetuletust, et Jumal on tõesti võitnud. Et Tema valitseb kogu maailma ja kutsub meid üles seda kinnitama - kui osutame täielikku usaldust Tema vastu nii oma võitudes kui läbikukkumistes.