Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 5:7-12
Kannatlikkusest7Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma.
8Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!
9Vennad, ärge nurisege üksteise vastu, et teie üle ei mõistetaks kohut! Vaata, kohtunik seisab ukse ees!
10Vennad, võtke prohveteid, kes on rääkinud Issanda nimel, kurja kannatamise ja pika meele eeskujuks.
11Vaata, me kiidame õndsaks kannatlikke. Te olete kuulnud Iiobi kannatlikkusest ja näinud Issanda antud elulõppu, sest Issand on halastav ja armuline.
12Aga ennekõike, mu vennad, ärge vanduge ei taeva ega maa juures ega mingit muud vannet. Teie „jah” olgu „jah” ja „ei” olgu „ei”, et te ei langeks kohtu alla.
Jaakobus pöördub siin tagasi varasemate teemade - kannatlikkuse ja enesevalitsuse juurde, eriti selles mida ja kuidas üksteisele ütleme. Miks ta seda teeb? Sest need teemad on kõik omavahel seotud. Kui oleme kannatamatud ja pinges, kipume ütlema asju, mida hiljem kahetseme.
Kui kristlasi rõhutakse jõukamate poolt, mida nad siis peaksid tegema? Jaakobuse sõnul tuleb neil sellises olukorras rakendada kannatlikkust, kuni Kristus tagasi tuleb. Raevus ja vihas tehtud teod ei too esile Jumala õigsust (Jk 1:20). Kannatlikkus võrdub vastupidamisega (Jk 1:2-3) ning Jaakobuse sõnul see usklikele hädavajalik voorus.
Kinnituseks toob Jaakobus terve rea positiivseid näiteid. Kõigepealt nimetab ta julgustava eeskujuna põllumeest, kes ei saa looduses toimuvaid protsesse kuidagi kiirendada (s 7). Seejärel viitab tervele hulgale prohvetitele (sh Iiobile), kelle elud olid suurel määral märgistatud kannatlikust ootamisest, ja keda tundsid hästi kõik Jaakobuse juutidest lugejad (s 10,11).
Ning alati, kui juttu on kannatlikust vastupidamisest, on tee lõpus ka kinnitus oodatava saabumisest: põllumehele lõikusaeg, Jumala toimimist läbi ajaloo kroonib aga Jeesuse teine tulemine auhiilguses (s 7,8).
Keset välist vaenamist elav algkogudus koges teravalt, et Kristuse taastulek viibib, ning see muutis kannatlikkuse praktiseerimise neile kriitiliseks väljakutseks. Et Jeesuse tulekuni vastu pidada, vajate igapäevaselt julgustust, ütleb Jaakobus. Kõigi usklike jaoks on oluline “kinnitada oma südant” (s 8) ja saame seda teha läbi Jumala Sõna, haarates kinni tõotusest.
Jaakobus mainib kahel korral Jeesuse tagasitulekut. Uus Testament viitab veel mitmes kohas Kristuse taastulekule, kui “ligi olevale” (Rm 13:12; Hb 10:25; 1Pt 4;7), Jaakobus aga rõhutab just seda kuidas me ootame, hoiatades, et teisel korral tuleb Jeesus kui Issand ja Kohtumõistja (s 9).
Selle ootamise praktilise poole seob Jaakobus kristlaste omavahelise suhtlemisviisi ja sõnadega, mida kasutatakse kannatamatuses ja pinges olles. Ärge nurisege, ütleb ta, (see tuleb iseenesest, kui keegi on meid alt vedanud) ning ärge vanduge. Nurisemine varjutab meie vaadet üksteise suhtes ning õõnestab omavahelisi suhteid, hoiatab ta. Juba eelnevalt (Jk 3:1-12) rõhutas Jaakobus, et meie keelekasutus vajab eriliselt tähelepanelikku kontrolli, sest kontrollimatud sõnad võivad tekitada suurt kahju.
Viimaks meenutab Jaakobus, et Jumal on pikameelne, halastaja ja armuline ( s 11, Ps 103:8; Ps 11:4), ning Tema tõotustele toetudes kingitakse meile jõud jääda kannatlikuks mistahes katsumustes.
Selle kommentaari autor: APÜ