Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 27:1-29
Jaakob petab enesele isa õnnistuse1Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”
2Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
3Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
4Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!”
5Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
6siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
7Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.
8Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
9mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
10Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!”
11Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.
12Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.”
13Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!”
14Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
15Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
16Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
17Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
18ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”
19Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
20Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.”
21Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”
22Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
23Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
24Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
25Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.26Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”
27Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
28Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!
29Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”
Jumal, kes on keelanud valetamise (2Ms 20:16), näib õnnistavat Jaakobi valesid, kes ema poolt õhutatuna (s 6-13) valetab kolmel korral oma isale (s 19, 20, 24). Hullem veel, Jaakobil on julgust neisse valedesse põimida ka Jumala nimi.
Leiame siit teatava paralleeli Aabrahami ja Saara Iismaeli, kui asendusvastuse, looga (1Ms 16:2-4). Kuigi nende loos polnud kuidagi tegu pettusega, oli selles siiski usaldamatust Jumala vastu, kelle sõnale nad lõpuni kindlaks ei suutnud jääda. Kannatamatus ja iseotsustamine ilmnevad mõlemas loos, jäädes siiski ainsaks ühiseks faktoriks.
Aabrahami puhul sekkus Jumal, kes hoidis ära katastroofi; Jaakobi loos areneb aga pettus omasoodu edasi, tuues kaasa hävitavad tagajärjed.
Kogu selle loo ühitamatus on peaagu jalustrabav. Kaasajal on hulgaliselt juhtumeid, milledes lokkab sügav ülekohus: õelad õitsevad ja kiusajad tunduvad saavat oma tahtmise. Siis tahaks hüüda:” Kas te arvate, et Jumal ei näe seda?” Jumal näeb ja Jumal ka tasub kätte. Jumal viib ellu enda eesmärgid omal viisil, aga taas kord näeme, et Jumal on eelkõige ustav lepingule, mille on inimesega teinud.
Jumal kasutas Saalomoni (mitte teisi Taaveti poegi), tehes temast Iisraeli suurima kuninga ( 1Kn 5:12), kuigi Saalomon sündis suhtest, mis polnud Jumalale meelpärane ning läks Taavetile väga kalliks maksma. Jumal kasutas Raahabit, kes oli kahtlase päritoluga - ajalooliselt õigel (kriitilisel) ajal ja täpselt õiges kohas, ning kinkis talle hiljem imekspandavaid järeltulijaid (Jos 2:1; Mt 1:5).
See kõik annab lootust neile, kes pealtnäha kihutavad hävitava lõpu poole. Sageli teostab Jumal oma plaane ja eesmärke hoolimata meist, mitte meie tõttu. Ja meil tuleb lubada Jumalal olla Jumal. Rõõmustada sellest, et Tema on Jumal, et Tema teed on täiuslikud ning et Ta teeb alati õigeid asju õigel ajal, tuues au oma nimele.
Selle kommentaari autor: APÜ