Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 27:1-29

Jaakob petab enesele isa õnnistuse

¹Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”
²Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
³Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom!
⁴Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks, enne kui ma suren!”
⁵Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
⁶siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
⁷Too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issanda ees õnnistan, enne kui ma suren.
⁸Ja nüüd, mu poeg, kuula mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
⁹mine karja juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
¹⁰Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks, enne kui ta sureb!”
¹¹Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile.
¹²Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse.”
¹³Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuula ainult mu sõna ja mine too mulle!”
¹⁴Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
¹⁵Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis olid ta juures kodus, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
¹⁶Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
¹⁷Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
¹⁸ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”
¹⁹Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”
²⁰Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette.”
²¹Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”
²²Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
²³Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
²⁴Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
²⁵Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale veini, ja ta jõi.²⁶Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”
²⁷Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn - otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
²⁸Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini!
²⁹Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”

Selle kommentaari autor: APÜ

• ← Reede, 24. Veebruar 2023
• Pühapäev, 26. Veebruar 2023 →