Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 28:10-22
Jaakobi unenägu Peetelis10Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.
11Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
12Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla.
13Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.
14Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad.
15Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!”
16Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
17Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”
18Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
19Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.
20Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
21ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,
22ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.”
Ei oleks ime kui enne uinumist oleks Jaakob pisara poetanud, kahetsedes kogu õnnistuse petmise segadust. “Ehk oleks siiski parem olnud õnnistus Eesavile jätta? Siis oleksin vähemalt saanud koju, tuttavasse ümbruskonda jääda, ega peaks nüüd siin kõrbes metsloomadele saagiks olema!” Kes meist poleks mõnel hetkel kaotanud oma ööund, mõeldes raskustele, mis meie ellu on tulnud meie enda süü läbi või ka ilma süüta.
Viimaks Jaakob siiski uinus, ja sai seeläbi Jumalalt ootamatu lohutuse ja julgustuse osaliseks. Ta näeb unes, et taevasse viib trepp (heebrea keeles kasutatud sõna tähendab treppi, mitte redelit), mis viib Jumala juurde.
Juba Paabeli torni juures olid inimesed unistanud ehitusest, mis ühendaks nad Jumalaga (1Ms 11:1-9). Aga Jaakobi nähtud trepi ehitajaks polnud inimesed vaid Jumal ise, ning sellel trepil liikusid inglid, mitte inimesed.
Jaakobi nägemus oli täis Jumala sõna ning tõotust - sedasama, mis oli antud Aabrahamile: ta saab maa, temast tuleb rahvas ja talle on määratud õnnistus. Aabrahami jaoks oli seele tõotuse kõige raskemaks osaks järglaste saamine - tõotuse saamise hetkel oli ta juba väga vana ning lastetu.
Kadedate naabrilaste poolt kiusatud Iisak võis mitmel korral mõtiskleda, kus maanurgas ja kuidas see neile tõotatud paik võis üldse omaks saada..
Jaakobi suurim komistustkivi oli aga õnnistus - too õnnetu meenutus ta enda kavalusest. Kas selline mees kõlbas edasi kandma Jumala õnnistust tulevastele sugupõlvedele? Nii see igatahes läks, sest Jumal ei kahetse õnnistust ega võta tagasi oma kutset.
Selle kommentaari autor: Anu Ylhäisi