Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:45-56
Jeesus sureb ristil45Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat.
46Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” - see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”
47Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!”
48Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua.
49Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!”
50Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge.
51Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid
52ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid
53ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha.
54Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!”
55Aga seal oli toimuvat eemalt vaatamas palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates teda teenides,
56nende seas Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ja Joosepi ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema.
Kujutle, millisel hulgal tõuseb praegu maailma eri paikadest taeva poole hädahüüdeid ja kisendamist. Esimesel Suurel Reedel tõusis taeva poole karje, mis oleks võinud mattuda maailma lärmi ja askeldamisse. Aga nii ei juhtunud. See karje kogub tänagi miljonid inimesed kuulatama ühe piinades inimese kannatust.
«Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» (s 46)
William Barclay nimetab seda kõige vapustavamaks lauseks evangeeliumides. Vanade traditsioonidega kirikutes kuulab kogudus neid sõnu suurel reedel põlvitades. Oleme jõudnud pühale pinnale…
Jeesus ei kisendanud oma hukkajate vastu. Ta kisendas Jumala poole, kes ei vastanud. See on ainus kord Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus ei kutsu Jumalat Isaks.
Loomise alguses hüüdis Jumal inimesele: kus sa oled? Seejärel kisendas Aabeli veri õiguse järele. Edasi on maa pealt taeva poole tõusnud väga erinevaid karjeid - nuttu, ahastust, needmist, häda.
Siin annab Jumal lõpliku vastuse inimese kisendusele. Ta teeb seda vaikides - sel hetkel, kui maailmakõiksuse ainus, ilma patuta, täiesti süütu inimene hüüab Teda appi suurimas piinas.
Loomise koidikul, kuuendal päeval - reedel, puhus Jumal esimese inimese sõõrmetesse oma eluhinguse. Nüüd annab Inimese Poeg oma hinge Jumalale tagasi - mitte uimasena kibedast veinist ega vaikselt hääbudes, vaid suure häälega kisendades.
Heebreakeelne Jumalale viitav sõna “El” tähendab “see, kellel on vägi ja võimus”. Auline Jumal võinuks armulise peanoogutusega vabastada selle piinleva inimese. Aga andeksandmiseks on tarvis rohkem kui armuandmine. Andeksandmise keskmes on küsimus ühenduse taastamisest. Täielikuks andeksandmiseks on vaja täiuslikku ohvrit, inimeseks saanud Jumalat.
Sellest aga, et ühendus taastati kõnelevad meile kosmiliselt dramaatilised sündmused: üle kogu maa laotunud pimedus (kohtumõistmise märk) (s 45), templi vaheriide kaheks kärisemine (s 51), maavärin ja kaljude lõhkemine, mis raputas haudu, kust vabanesid pühakud, kes hiljem Jeruusalemmas ilmusid (s 52).
Jeesuse lunastustöö kulminatsiooniks inimkonna keskel sai paganarahvaste esindaja tunnistus: “Tõesti, see oli Jumala Poeg!”
Selle kommentaari autor: APÜ