Kes iganes selle psalmi ka kirjutas, võime olla kindlad, et ta oli kogenud isiklikku ja võimast päästet Jumalalt. Laulja nimetab päästet surmast (s 3) ning vabanemist ahelatest (s 16), ja, et see oli Jumala tegu, mis muutis kogu tema elu (s 1). Laulja kiindumuse vastuseks on otsus: “hüüda Teda appi eluaja” (s 2). Ning kogu ülejäänud psalm on täis Jumalale pühendumise kirjeldust: laulja kinnitab, et ta on Jumala sulane (s 16), ta tõotab tuua ohvreid (s 17), avalikult tunnistada (s 18,19) ja kiita Jumalat (s 17) Tema ustavuse eest.

Psalmist vaatab tänases tekstis tagasi oma ahastuse aegadele äratundmisega, et Jumal kuulis ka tema selleaegseid palveid. Ta meenutab, et kui hüüdis oma pimedates hetkedes, siis Jumal kuulis ning päästis ta (s 3,4). Samas ei öelda kusagil, et Jumal garanteerib usklikele probleemivaba elu. Vastupidi - kogu psalm tunnistab, et ka Jumala laste ellu võib tulla aegu, mil kannatus ja surm sisse murravad ning Jumal ei tõmba neid sellest üleloomulikul viisil välja. Aga laulja kinnitab, et siis on Jumal neile väga ligidal, valvamas nende üle suure armastuse ja kaastundega, lohutab ja kannab nad läbi kannatuse aegadest. 

See psalm ei õhuta meid ainult tähistama, vaid siin on ka suur kutse: “siseneda ja jääda” sellesse Jumala päästesse. Meie põhiline olek, peaks olema “hingamises” (s 7). Otsekui juutide kogukond, kes paasasöömaja laua ümber tähistab Väljarändamist Egiptusest, saame ka meie tähistada oma vabadust ja jääda selle “sisse” (hingama) (vt Hb 4:9-11). Kuna Jumal on meid (ja tuhandeid teisi) kuulnud ning päästnud minevikus, siis on meil kogu usaldus ja kindlus hüüda Tema poole jätkuvalt (s 2). Meil on kõik põhjused jääda hingamisse ja jääda Talle ustavaks nii, nagu Tema on olnud ja jääb meile (s 12-19).