Psalm 23 on oma ilu, lihtsuse ja poeetilisuse poolest üks armastatumaid ning tuntumaid Taaveti laule ja võimaldab lugejal samastuda psalmisti usaldusega Jumala vastu. See on võimalik nende kujundite tõttu, mida psalmist kasutab. Psalmi läbivaks metafooriks on: ”Issand on mu karjane” ( ja seda arendatakse s 1-4) ning teine on varjatum: ” Issand on mu võõrustaja” ( s 5,6).

ˇMetafoor Jumalast, kui Iisraeli karjasest (1Ms 49:24  Ps 80:1, Js 40;11) on suures osas üleskutse usaldada kõiges üksnes Teda ning mitte pöörduda kellegi teise juurde. Loetud psalm on tõotus Jumala ligiolust ning kaitsest jüngri elu karmis reaalsuses. Taavet on siin kasutanud enda kogemusi karjaseelust, kus ta oli karja ainsaks kaitseliiniks karu või lõvi vastu. Samuti on laulu põimitud Iisraeli rahva ajaloolisi kogemusi.

Nagu karjane, juhtis Jumal oma rahvast läbi kõrbe ning suunas nad maa poole, mis voolas piima ja mett ning mille Ta oli neile igaveseks lubanud. Jumal täitis oma tõotused ning jätkas seda ka edaspidi mistahes tingimustele vaatamata. 

Tingimused aga polnud kerged. Rohumaade ja veeni oli võimalik jõuda vaid karjase eriteadmise abiga, aga sageli kulges teekond läbi hirmutavate ja sügavate orgude. Ka vaenlased ei olnud kuhugi kadunud. Kurjus oli ja on igapäevane reaalsus, külvates hirmu ja kartust inimeste ellu.

Karjase ülesanne on kaitsta, juhtida ja varustada kõigis neis tingimustes - isegi siis kui mingit lootust kusagilt ei paista. Ei ole ühtegi päeva kus peaksime kahtlema Jumala armastuses või ilma olema Tema halastusest.

Pilt karjasest  ei sümboliseeri vaid hoolitsut. Kuningaid ja juhte nimetati Vana Testamendi aegadel sageli karjasteks (Hs 34). Ning turvalisus leitakse karjase meelevallale alistudes, uskudes, et Tema peab hoolt oma karja eest. On väga tähtis kuuluda Tema karja.

Jeesus on see valitseja, keda prohvet Miika nägi peaaegu 800 aastat enne, ja kes “hoiab karja

Issanda jõus” (Mi 5:3). Ta tuli taastama Iisraeli,  kokku koguma Jumala karja, kes oli olnud ilma karajseta (Mt 9:36). Innustatuna Jumala kõigutamatust armastusest, toidab Hea Karjane oma lambaid külluslikult; Ta tervendab nad; Ta kogub nad ühtekokku, Ta läheb järele eksinuile ja otsib üles kadunud. Ta ei lase rammusamatel teha liiga nõrgematele.

Ja Ta on tõesti ka see Hea Karjane, kes annab oma elu lammaste eest. Jumala rahvas leiab hingamise selles tões, kogedes, et oleme kõigiti kaitsud nin varustatud Tema hoole all.

Teame, et usaldamine on inimesele mõnikord ületamatult raske. Raske on uskuda ja siis oodata kuni Jumal katab sulle laua su vastaste silme all (s 5), see nõuab kannatlikkust, julgust, usku - ning ükski neist ei tule inimesele kergelt kätte.

Kõige olulisem aga on ligiolu. Läbi Pühakirja, kinnitab Jumal oma rahvale, et Ta on ja jääb meiega (s 4), Ta ei jäta meid maha. Me ei saa määrata teekonna kulgu, me ei suuda muuta maastikku; kuid see ei ole otsustav - otsustav on, et Jumal on meiega . Siis rohkem ei olegi vaja.