Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 10:24-33
Jeesus julgustab püsivusele24Ei ole jünger üle õpetajast ega teenija üle oma isandast.
25Jüngrile olgu küllalt, et tema saab selliseks nagu ta õpetaja ja teenija nagu ta isand. Kui nad pereisandat on kutsunud Peltsebuliks, kui palju enam siis tema peret!
Keda karta, keda mitte26Ärge siis kartke neid! Midagi ei ole ju kinnikaetut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
27Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!
28Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge ei suuda aga tappa, pigem kartke teda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata!
29Eks kaks varblast müüda veeringu eest? Ja ometi ükski neist ei lange maha ilma teie Isa teadmata.
30Aga teie juuksekarvadki on kõik ära loetud.
31Ärge siis kartke! Teie olete enam väärt kui palju varblasi.
Jeesuse tunnistamisest32Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
33Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas.
Jeesuse järgimine ei ole tee populaarsusele ja mõjukusele, vaid pigem on see jätkuv pagemine ja väljakutsete lahendamine. Samas ütleb Jeesus, et Tema järgijate missioon ei lõpe enne kui Ta maa peale tagasi tuleb (Mt 10:23)
Kahe tuhande aasta möödudes on ajalugu tõestanud, et Jeesuse prohvetlikud sõnad osutusid tõeseks. Kristlasi on tagakiusatud, süüdistatud jumalapilkamises, sõnakuulmatuses ja kuritegevuses. Teleekraanid toovad koju kätte pidldi kristlaste, nende koguduste ja kogukondade hävitamisest, kui nad ei ütle lahti oma Jumalast. Paljudes riikides kannatavad kristlased valitsuse otsese poliitika tulemusena, ning karistuseks võib olla ka surmanuhtlus.
Jeesus ütleb ka, et ükskõik kui palju on paiku, kus kristlasi taga kiusatakse, on alati veel neid kohti kus evangeeliumi ei ole veel kuulutatud (Mt 10:23).
Salmid 26-33 kirjeldavad õiget ja väära kartmist. Kui karta inimeste vastuseisu, siis kaotame õige tulevikuvaate, sest inimesed ei saa rohkem teha, kui ihu tappa. Jumal aga saab heita nii ihu kui ka hinge põrgusse. Nii peaks ka kannatavad kristlased rohkem kartma Jumala vastu eksimist selle läbi, et salgavad tõe, mida tegelikult tuleb kõikjal ja avalikult kuulutada. Seesama Jumal, kes võib hävitada võib ka alles hoida (ja läbi kannatuste kanda) ning kui usklik jääb Tema tahtesse, ei ole tal vaja karta midagi.
Jeesus julgustabki kannatavaid kristlasi jääma kindlaks - hoiak, mis on võimalik üksnes veendumuses, et Jumalal on absoluutne kontroll kõige üle ning, et viimselt kaotatakse surm ja kannatused lõplikult (Js 35:10)
Vaenamist ei ole vaja karta, vaid palju olulisem on karta Jumalat ning kuulutada Tema päästesõnumit kogu maailmas kasvõi katustelt. On ju inimese kõige hullem käekäik sattuda igavesse hukatusse ja veel hullem, kui ta jõuab sinna teadmatuse tõttu. ´Tagakiusajad ei määra üksikinimese saatust, vaid viimselt langetab Jumal otsuse inimese saatuse kohta. Jumal tunneb meid läbinisti ning sellest hoolimata peab meid väärtuslikeks ja kallihinnalisteks (s 29- 31).
Rasketel aegadel on kõige olulisem hoida kinni Kristusest ja Tema tõotustest lõpuni välja. Matteuse evangeeliumi 10:22 on meile antud ülivõimas tõotus: “Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse.”
Selle kommentaari autor: APÜ